Minust

merili metsvahi foto iriskivisalu veebi (2)

Mida ma koolitustel teen?

Tutvustan eesti talurahva mõttemaailma, kombeid, elulaadi ja folkloori. Selles valdkonnas leidub väga palju põnevat, mida meile koolis ei räägitud ning mille teadasaamine selgitab, miks me eestlastena oleme sellised, nagu me oleme.

Kuna olen Eesti ainus doktorikraadiga folklorist, kes on ühtlasi sertifitseeritud perekonstellöör ning seega omandatud süsteemse vaate elule ja inimsuhetele, on minu pilk rahvapärimusele ainulaadne ning liigun aina enam selles suunas, et osata vastata senisest põhjalikumalt küsimustele
– kuidas aitasid vanad kombed, rituaalid, rahvajutud, -laulud, loitsud ja itkud saavutada ühendust hinge tasandiga 
ning
– mida on tänapäeva inimesel sellest õppida? 
Pärisorjusliku sunnismaise talupoja elu tumedamatest ja negatiivsetest aspektidest oleme hariduse ja ilukirjanduse kaudu kuulnud, nüüd on aeg avastada rahvaluule, -kommete ja -usundi sügavamaid kihte ja õppida nendest maksimaalselt.
transilvaaniase kutsumine

Kes ma olen?

Olen ettevõtja ja OÜ Maa Kutse looja, seni ka veel ainuke töötaja. Kuigi raamatuid ja laiemale avalikkusele mõeldud kirjatükke olen kirjutanud mitu aastakümmet ning ka raamatukogudes, muuseumides ja erinevatel sündmustel olen käinud oma uurimisteemadest rääkimas juba palju aastaid, tegutsen täismahus koolitaja-ettevõtjana alles alates 2026. aasta 1. jaanuarist. 

Vahetusüliõpilasena olen õppinud nii Göttingenis (Georg-August-Universität), Budapestis (ELTE) kui ka Helsingis (Helsingin yliopisto), kõik oma kraadid, kaasa arvatud doktorikraadi, sain aga Tartu ülikoolist. Kirjutasin doktoritöö “Indiviid, mälu ja loovus. Ksenia Müürsepa mõttemaailm folkloristi pilgu läbi” enda tehtud intervjuude põhjal ja kaitsesin selle 2007. aastal. Ksenia Müürsepp oli 1911. aastal sündinud seto naine, kes oli suurepärase mäluga imeline jutustaja.

Tartu ülikoolis töötasin 1997. aasast 2024. a lõpuni, olles enne sealt lahkumist eesti ja võrdleva rahvaluule kaasprofessor. Minu uurimistööde teemad, millega ülikoolis töötades tegelesin, ulatuvad libahundipärimusest talurahva paarisuhete ajalooni. 

 

Uue eluetapi saabudes jätsin teadusartiklite kirjutamise, ülikoolis lähedaseks saanud kolleegid ja tuttavalt turvalise keskkonna seljataha. 

Olin ISFNRi (Rahvusvahelise Rahvajutu Uurijate Ühingu) liikmena käinud konverentsidel ja kongressidel nii Austraalias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Aasias, Aafrikas kui ka paljudes Euroopa paikades. Mida kaugemale viis tööreis, seda pikemaks ajaks püüdsin sinna jääda ka pärast teadusürituse lõppemist (või enne selle algust). Tänu TÜ paindlikkusele õnnestuski mul sel moel ühendada töö ja puhkus. Viimased ja ülimalt põnevad töölähetused TÜ töö raames olid mul Filipiinidele (üks kuu) ja Indoneesiasse (kaks korda üks kuu). Kõige viimase, Timori saare töölähetuse tulemusel valmis Indoneesia Ida-Nusa-Tenggara provintsi rahvajuttude kogumikMulle meeldib väga reisida ka üksi.  Meeldejäävad on olnud üksi tehtud käigud Indiasse Tamil Nadu osariiki ja Baškiiriasse. 

Olgugi, et elu usaldamine on mul veres ning üksi liinibussiga sõitmine Lõuna-Indias, kus ma varem polnud käinud, orienteerumine hiigellinnas Buenos Aireses või ööbimine ilma elektrita Lääne-Keenia küla mudaonnis, ei tekitanud minus mingit hirmu, ei olnud ma tagantjärele vaadates nonde reiside aegu veel enda elu eest täiel määral vastutav täiskasvanu. Täiskasvanuks sundis mind saama alles 2,5-aastase rahvusvaheline perekonstellatsioonide väljaõpe (Tiiu Bolzmanni kokku pandud programmi järgi), mille lõpetasin 2024. aastal.

Minu edasine kasv on olnud seotud ettevõtlusega. Ürituste organiseerimine, tudengite õpetamine, enda mõtete edastamine suuliselt ja kirjalikult – neid tegevusi olin harjutanud aastakümneid. Ent ettevõtlusega kaasnevad uued väljakutsed: enese reklaamimine, raha küsimine, majandusaasta aruande koostamine, senisest suurem vastutuse võtmine jne.

2025. aasta kevadel ja suvel tegin muinasjutu- ja pärimusmatku Lõuna-Eesti matkaradadel. 2026. aasta märtsis toimus väikesele rühmale õppekäik-koolitus Transilvaania ungarlaste juurde. Käik sisaldas kolme õpituba: pühademunade kirjamine kohalikul moel (sulanud vaha ja spets. pulgakesega), muinasjututeraapia töötuba ja kedral savikausi valmistamise töötuba. Järgmised õppekäigud on 2026. aasta septembris Transilvaaniasse ja oktoobris Ungarisse. Ka aastavahetusel 2026/27 tuleb õppekäik Transilvaaniasse, mis pole veel välja kuulutatud. Kõik õppekäigud on erinevad. Intervjuud minuga Transilvaania teemal loe siit.

Lisaks jätkan rohkem sissetallatud töistel radadel käimist. 2024.-2025. aastal koostasin ja kirjastasin koos tõlkija Federico Ellade Peruzzottiga eesti muinasjuttude tõlkeid sisaldava raamatu “Deals and Deeds. Estonian Fairytales to Live By”. 

Mu varasemas elus koostatud raamatutest väärivad märkimist kõrgkooliõpik “Folkloristlikud välitööd” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017) ning muinasjutukogumik “Sõsara sõrmeluud. Naine eesti muinasjuttudes” (Hunt, 2018)

2025. a septembris Transilvaanias Smaragdjärve ääres

Scroll to Top